Olen Amsterdami Schipoli lennujaamas ühest restoranis baarileti taga oma hommikusööki ootamas. See on hiiglama suur lennujaam aga samas on ka mõnus lennujaam. Kirjutan siia postitust, sest kohe-kohe on algamas järgmine reisiseiklus aga eelmisest reisist on veel nii palju kirjutada.

18. novembril, reedesel päeval algas meie teekond Jebel Toubkali mäe tippu Atlase mäestikus. See pidi algama rongisõiduga Rabatist Marrakechi, kus pidime veel mõnede matkalistega kohtuma et siis transfeerbussi peale minna. Päris nii ei läinud.

18. novembril on Maroko Kuningriigi iseseisvuspüha ja keegi meist oli liialt optimistlik, arvates et ega nii palju inimesi ju ikka ei reisi ja rongipileteid ei ole vaja ette osta. Rongijaamas veendusime kiirelt, et pileteid ei ole ning täna me rongiga Marrakechi ei sõida. Bouya tegutses kiirelt – võttis meile takso, mis viis meid lähedalasuvasse bussijaama. Meie õnneks oli buss väljumisega hiljaks jäänud ning saime kohe sõitu alustada. Bussiga sõitmine tähendas, et jõuame plaanitust 1-2 tundi hiljem kohtumispaika Marrakechis. Viis tundi bussis liiklusummikutes loksuda pole üldsegi nii meeldiv kui rongiga kiirelt kohale tuhiseda. Õnneks olid matkalised ja transfeerbussi juht (mis tal üle jäi…) nõus meid ära ootama.

Kui juba Marrakechi olime jõudnud ja oma suurenenud matkaseltskonnaga järgmises väiksemas transfeerbussis istusime ja väljasõit mägedesse olime alustamas, võtsin meie matkavarudest neli šokolaadi ja kinkisin neile, kes meid ootama pidid. Kummaline oli see, et hiljem mitte keegi neist ei pakkunud tükikestki kuigi matkal neid tarbiti ja teistega jagati…

Bouya istus kolme naisterahvaga bussi tagaosas ja vestles nendega lõbusasti võõramaa keeltes. Jutu toonist pakkusin, et nad on juba vanad tuttavad. Minu küsimise peale hakkasid nad naerma ja ütlesid, et ei – kohtasid ükseist just nüüd. Nad lisasid uhkusega selgituseks, et marokolased ongi nii sõbralikud ja vabad suhtlejad.

Sõitsime 1,5h Imlili nimelisse berberite mägikülla, mis asub 1800m kõrgusel merepinnast. Meie öömajaks oli väga kaunite vaadetega stiilne Aux lumieres du toubkal

Vaade öömaja õue pealt alla Imlili külale

Meie öömaja õuel. Eemal pilvede vahelt paistab kõrge-kõrge mägi. Toubkal ise?!

Väga rikkaliku ja maitsva õhtusöögi laua taga kohtasime ka meie matkajuhti ja ülejäänud matkalisi. Seltskond oli nooremapoolsem. Pakun, et olin seal seltskonnas üks vanimaid. Kokku oli meid 9-10 ringis.

Tajine – põhja-Aafrika roog. Berberi keeles tähendabki potti. Seda küpsetatakse ja serverritakse raske madalapõhjalise kaanega potis. Väga maitsev!

Kui kõigil kõhud täis ja enamus asutas ennast kotile kobima, asutasin mina õue luusima minna. Kuigi Lucy kartis veidi pimedust, tahtis ta minuga kaasa tulla. Võtsime pealambid ka ja hakkasime mööda teed ülesse poole vantsima. Öö oli pime, sest taevas oli mägedes üsna pilvine ja tähevalgus enamasti läbi ei paistnud. Küla keskuses oli küll tänavavalgustus aga see jäi meist kenasti kaugemale allapoole. Üsna põnev oli niimoodi pimedas kõndida. Ühel hetkel kõndis meile täielikust pimedusest tee peal vastu kohalik külamees, kandes kohalikele omast kapuutsiga hommikumantlit meenutavat ürpi. Üsna hirmus oli aga samas lahe ka. Tervitasime ja tema tervitas vastu. Nad kõnnivad nii kiiresti ja vaikselt! Täiega kohastunud mägedes liikuma!

Ühe mäe nuki taga viskasime tee peale pikali, et oleks mugavam taevast vaadata ja et inimtekkeline valgusreostus alt külast silma ei paistaks. Ja siis avaneski taevas ning saime tähti vaadata. Üsna mõnus ja romantiline lõpp sellele päevale.